1.–31. märtsil toimub informaatika-alaste artiklite kirjutamise võistlus!

Allikas: Wikipedia

Ellen Niit (sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949–1958 Ellen Niit, 1958. aastast Ellen Kross; sündinud 13. juulil 1928 Tallinnas) on eesti kirjanik ja tõlkija.

Ellen Niit on õppinud Tallinnas, Tapal 1938–1943, Tallinna 4. Keskkoolis 1943–1947, Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust 1947–1952 ja Tartu Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjanduse alal 1952–1956.

Ta on töötanud Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina 1956–1961, ETV mittekoosseisulise toimetajana 1961–1963. Alates aastast 1963 on Ellen Niit vabakutseline kirjanik.

31. juulil 2009 avati Ungaris Kiskőrösis Sándor Petőfi tõlkijate skulptuuripargis skulptor Erna Viitoli valmistatud Ellen Niidu büst.

Looming

Ta on kirjutanud peamiselt luuletusi ja enamasti just lastele. Tema üks täiskasvanutele mõeldud luulekogu, "Paekivi laul", ilmus 1998. aastal kirjaniku 70. sünnipäevaks. Enne seda on täiskasvanutele ilmunud luulekogu "Maailma pidevus". Kogu sisaldab luuletusi aastaist 1946–1976

Ellen Niit tuli lastekirjandusse värsslooga "Kuidas leiti nääripuu" (1954), millele 1957. aastal järgnes "Rongisõit". "Rongisõit" koos Gustav Ernesaksa viisiga kujunes populaarseks laulumänguks ning on ilmunud mitmes trükis.

Lasteluulest väärib esiletõstmist 1979. aastal ilmunud kogu "Krõlliraamat". Raamatutegelase Krõlli autoriks on kunstnik Edgar Valter.

Ellen Niidu esimene väikelaste proosaraamat ilmus 1963. aastal ning kandis pealkirja "Pille-Riini lood". Aastal 1970 ilmus "Triinu ja Taavi jutud" ning mõni aeg hiljem ka selle järge sisaldav "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" (1977).

1990. aastatel jätkas Ellen Niit peamiselt luuletajana. Olulisemaks selle loominguperioodi figuuriks kujunes Krõll. Aastal 1993 ilmus "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta", järgmisel aastal "Krõlli värviraamat" ning "Krõll ja igasugused hääled". Aastal 1999 ilmus "Krõlli pannkoogitegu".

Luulekogud

• "Maa on täis leidmist" (1960)
• "Linnuvoolija (1970)
• "Karud saavad aru" (värsikogu; 1972)
• "Oma olemine, turteltulemine" (1979)
• "Krõlliraamat" (1979)
• "Tere, tere lambatall!" (1993)
• "Veel ja veel Krõlliga maal ja veel" (2002)

Luule valikkogud

• "Midrimaa" (1974)
• "Suur suislepapuu" ([[1983}})
• "Ühel viivul vikervalgel" (1999)

Värssraamatud

• "Kuidas leiti nääripuu" (1954)
• "Rongisõit" (1957)
• "Karud saavad aru" (1967)
• "Lahtiste uste päev" (1970)
• "Suur maalritöö" (1971)
• "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" (1993)
• "Krõlli värviraamat" (1994)
• "Krõll ja igasugused hääled" (1994)
• "Krõlli pannkoogitegu" (1999)

Näidendid

• "Triinu ja Taavi taskuteater" (1975)
• "Enne punaseid palituid" (1984)

Proosaraamatud

• "Pille-Riini lood" (1963)
• "Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda" (1967)
• "Triinu ja Taavi jutud" (1970)
• "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" (1977)
• "Jänesepojaõhtu koos isaga" (1982)
• "Onu Ööbiku ööpäev" (proosakogu; 1998)

Ta on avaldanud ka mitmeid luuletõlkeid.

Tunnustused

• 1971: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia "Lahtiste uste päeva" eest
• 1977: ENSV teeneline kirjanik
• 1978: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" eest
• 1994: K. E. Söödi nimeline luuleauhind "Tere, tere lambatall!" ja "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" eest
• 2005: E.W Ponkala Fondi elutööpreemia (Soome, Eesti ja Ungari kultuurisuhete arendamise eest aastakümnete vältel)

Isiklikku

Ellen Niit oli abielus Heldur Niiduga 1949–1958, Toomas Niit (sündinud 1953) on nende poeg.

Ellen Niit oli abielus kirjanik Jaan Krossiga 1958. aastast kuni viimase surmani 27. detsembril 2007. Maarja Undusk (sündinud 1959), Eerik-Niiles Kross (sündinud 1967) ja Märten Kross (sündinud 1970) on nende lapsed.

Ellen Niit on elanud peamiselt Tallinnas.

Kirjandus

• "Ellen Niit". Kirjandusnimestik. Koostanud Anu Kehman ja Tiia Suls. Eesti Lasteraamatukogu, Tallinn 1991 (lk. 6–17 Ellen Niidu autobiograafia "Inimesi, paiku, suundumusi mu varasest lapsepõlvest")
• Intervjuu Ellen Niiduga (üles kirjutanud Livia Viitol) – Keel ja Kirjandus 1998, nr. 7, lk. 492–496
• Reet Made, “Lapsepõlvest tuleme kõik”. Sild, Tallinn 2001, lk. 65–72

Välislingid

• Sirje Kiin, “Turvaema Ellen Niit”, (Sirp 17. 7. 1998)
• Ott Arder, Paekaldal luulehaugi püüdmas” (koondkogu “Paekivi laul” arvustus)“ (PM 20. 9. 1998)
• Piret Kruuspere, "Maailma pidevuse valgus” (lasteluule koondkogu “Ühel viivul vikervalgel” arvustus) (EPL – Arkaadia 20. 11. 1999, lk. 9)
• Reet Krusten, “Lasteluule kodu- ja käsiraamat” (lasteluule koondkogu “Ühel viivul vikervalgel” arvustus) (Sirp 26. 11. 1999, lk. 6)
• Jaanus Kulli, "Ellen Niit – abikaasa, elektrik ja kirjanik” (intervjuu) (SL Õhtuleht 11. 1. 2003)
• Rebekka Lotman. Ellen Niit: mõne lasteluuletuse veel nakitseks ikka Postimees, 5. veebruar 2009
• Jürgen Rooste. Ellen Niidu filosoofiline vägi Sirp, 19. veebruar 2009
• Pärdile, Ükskülale ja Niidule anti üle elutööpreemiad - ERR Uudised, 23. veebruar 2009.
• Ungari tõlkijate skulptuuripargis avatakse Ellen Niidu büst – ERR Uudised, 30. juuli 2009.

.